Eestimaa uhkus

Olin üksi oma Tartu kodus ning panin teleka käima ning sealt hakkas just tv3-st Eestimaa uhkus. Vaatasin suure huviga ning palju kordi tuli pisar silma, kui jutustati 10 parimat heategu, mis aasta jooksul tehtud. Loomulikult on neid lugusid paljupalju kordi rohkem ja iga päev selles julmas maailmas on ka palju heategusid. Seda vaadates tundsin, et pean ka ühe heateo sellest aastast siia kirjutama, mille tegime koos Mai ja Tiinaga.
Teatavasti toimus kevade lõpul Lootuse festival Saku suurhallis. Ei mäleta, mis päeva oma see oli, vist kolmas päev, kui pärast ürituse lõppu otsustasime Mai ja Tiinaga minna seal lähedal asuvasse poodi, et veidi näksi osta. Olles juba väga lähedal, kuulsime lapse nuttu, kuid kohe ei näinud, mis toimub. Arvasin, et laps kukkunud ja ei midagi erilist. Kuid siis avanes meile kolmele ehmatav pilt, laps, kelle nägu oli üleni verine, ema, kes oli šokis ja ei osanud midagi teha ja ütles ainult:"Aidake, aidake!" ja siis teine laps, kes kõike hämmingus pealt vaatas. Kui pilt ka reaalselt ajju kohale jõudis, hakkasime tegutsema ning palusin ruttu Mail ja Tiinal salvrätikuid otsida, sest mul endal polnud. Õnneks oli neil kohe anda ning üritasin verejooksu peatada, aga kuna kogu nägu oli verd täis ja seda tuli muudkui juurde, siis ei saanud aru, kus haav on, alguses kontrollisin silmi, sest kartsin halvimat. Õnneks olid silmad terved ja varsti leidsin haava ülesse, nina ülemises osas oli selline mõnus haav. Tiina ja Mai muudkui otsisid mööduvatelt inimestelt salvrätikuid juurde. Õnneks saime peagi verejooksu pidama ja samuti ka laps rahunes koos emaga. Meie juurde oli jõudnud ja Marika Nigulis, kes toredalt aitas last lohutada ning temaga rääkida, et ta magama ei jääks. Samuti oli Tiina eriti tublilt ja kiirelt jõudnud ka kiirabisse helistada ja peagi oli abi kohal - mitte väga kiirelt, aga siiski piisavalt. Seejärel andsime lapse ja ema professionaalide hoolde ja teise lapse või oli neid isegi kaks, viisime tema isa juurde Saku Suurhalli juurde, kes oli seal turvamees või abiline. Ema andis oma mehe numbri, et ta üles leiaksime. Mul on siiani see number alles ja olen mitu korda tahtnud helistada ja küsida, et kuidas poeg elab, aga pole söendanud, et mis ma ikka hakkan tülitama. Igatahes selline ülevaatlik lugu, mis ei pruugi väga täpne olla, sest kõik toimus kiirelt ja ei jäänud meelde. Mäletan, et koju sõites olid käed ikka veel verised ja mitmed inimesed vaatasid mind väga imelikult. Aga see ei seganud ning kodus magama minnes oli mul hea meel, et just pärast Lootuse Festivali pandi kolm sotsiaalteaduste tudengit proovile, kas nad tõesti oma eriala väärt on:) Ka see ei saa olla juhus.

p.s. lõpuks ometi saab jõulupuhkusele, aga samas pole see väga lohutav, sest sess pärast seda tuleb sekord ikka väga väga väga raske:(
p.p.s. Kirjutan järgmine blogi pikemalt, milline muutus on minu elus toimumas jaanuari lõpust.
p.p.p.s. Aitäh megalahedate ööde ja aegade eest, kallid tartu sõbrad, ei pea teid nimeliselt nimetama:) Hakkan teid igatsema:)

Anekdoot: Kuldkiharake saabub kolme karu majja. Ta sööb kõige suuremast kausist, joob keskmisest klaasist ja läheb kõige väiksemasse voodisse magama. Õhtul hilja tulevad kolm karu koju. Karuisa karjub:"Kes on söönud minu kausist?" Karuema kisendab:"Kes on joonud minu klaasist?" Karupoeg vaatab voodisse ja ütleb:" Mis siin ikka vaielda, tuled kustu ja magama!":)