Facing the Giants

Mõned päevad tagasi oli mul au osaleda Rapla noortekal. Esiteks sain olla osa ühest väga ägedast poistebändist ja esimest korda ilma pillita laval olla ning teiseks sain endale uue lemmikfilmi. Film oli kristliku sisuga ning rääkis treenerist ja tema koolimeeskonnast. Sellest, kuidas algul läks neil väga halvasti ning spordialal nimega ameerika jalgpall, tuli aina kaotusi tunnistada. Tegu oli aga kristlasest mehega, kes sai järsku aru, et nende meeskond on valel teel ja et päästa oma töökoht ja meeskond, lõi uued eesmärgid, nii väljakul kui ka muudes tegevustes. Lemmiklause temalt:" Kui sa võidad mängu, siis kiidad Loojat, kui sa kaotad mängu, siis kiidad Loojat!" Pärast mitmeid võtmekohti hakkas meeskond võitma ning mis veel imelisem, inimeste elud muutusid, mitte ainult mängijate, vaid ka teiste kooliõpilaste omad - see oli ärkamine! Filmi lõppu ma teile ära ei räägi ,sest kindlasti enamus on juba seda filmi näinud ja need, kes pole, siis nüüd kindlasti võiksid seda teha. Nii palju võib veel mainida, et kuigi filmis kurbi kohti polnud, siis ma suutsin ligikaudu 10 pisarat poetada, ise istudes veel kahe neiu vahel, aga õnneks nad vist ei märganud, sest osavalt pühkisin pisaraid, teiseks, nägin, et ka Annikal on raskusi ning see julgustas:D....Igatahes olen sellest filmist vägaväga vaimustatud ja lihtsalt pidin teiega seda jagama, liiga hea lihtsalt. Loomulikult ei puudunud ka ameerikalikud tunnused filmist, aga see mind ei häirinud. Nii palju siis sellest filmist nimega " Facing the Giants"

Muidu läheb mul enam-vähem, koolis hakkavad/käivad rasked ajad ning ka rahaliselt on raske, mistõttu olen nüüd mitmed nädalad tartus, et ka neile asjadele pühendada veidi ja endaga tegelda. Lisaks olen endale mingi lööve saanud, mis ei taha ära minna ning mis jubedalt sügeleb ja lausa kõrvetab kohati, aga usun, et läheb üle, kunagi ikka. Samuti tasub mainimist, et ma ei saanud tööd, kuna jäin ühele koolitusele hiljaks regamisega, ning järgmine on alles aasta pärast, et ju siis otsustati minu eest, et mul veel vara seda karjääri alustada ehk, eriti veel kooli ja saja muu tegevuse kõrvalt! Hetkel istun üksi kodus ja lihtsalt olen, isegi ei tea täpselt, mis eesmärgiga, aga lihtsalt olen.

P.S. Homme, 28. oktoobril, saab mu ema 38 - aastaseks, sama vanaks, kui isa on.
P.P.S. Mina aga astun 3 nädala pärast uude kümnesse oma vanusega.
P.P.P.S. Lubasid endiselt pole, kuna pole raha, millega nende tegemist lõpetada

Lõpetuseks olen kurb, et trummideraha ikka veel koos pole, sest ainult need annavad raha, kellel seda kõige vähem on ja ainult need annavad raha, kellel nendest trummidest kõige vähem kasu on, mis on minu jaoks mõistetamatu:S ju siis pole ma veel eluliselt piisavalt haritud, et sellest aru saada...

Lõpetuseks aga nii palju:
Kaks tudengit(Dan ja Matu) istuvad õhtul kodus ja vaatavad telekat(arvatavasti telekas ei käi maksmata arve tõttu, nad lihtsalt vaatavad telekat). Järsku üks tõuseb püsti ja ütleb:"Aitab, nüüd paneme rahad kokku ja teeme endale ühe kolmekäigulise õhtusöögi!!!" Teine seepeale vastab rahulikult istudes:" Jajah, esimene käik on poodi!"