Reede, mis ei unune!

Vabandust, et pole pikemat aega kirjutanud, põhjust selleks otseselt ei olegi...Käisin nüüd viimane reede koos kursusega Jõgevamaa erinevates hoolekandeasutustes. Esmalt külastasime Kiigemetsa kooli, kus õpivad erivajadustega lapsed, nad olid kõik ülimalt sõbralikud ja viisakad, tavakoolis ei kohta sa kunagi midagi sellist. Meile toimus loeng, mille lõpus ma küsisin, et mis nendest noortest saab pärast kooli ja kahjuks vastus oli küllaltki kurb - enamus ei jõua kunagi tööle ning ei saavuta elus midagi, sest lihtsalt ühiskond ei salli piisavalt neid, kellel mingi puue küljes on. Sealt edasi läksime Jõgeva linnavalitsusse, mis oli väga ilus ja tore ning saime vestelda Aivar Kokkaga, kohaliku linnapeaga, tore oli näha kedagi, kes ei rääkinud erakondadest ja poliitikast üldiselt ning pigem sellest, kuidas tema on arendanud oma maakonda ja mis veel plaanis on, kusjuures ta ei kuulu ühtegi erakonda, juba see on näitaja. Edasi jõudsime päeval vanadekodusse, kus oli väga rahulik õhkkond, aga samas oli kurb näha, et seda kohta toetatakse küllaltki vähese rahaga ning ülalpidamine on väga raske. Mõned eakad olid rõõmsamad, mõned tõredamad, aga mulje oli üldkokkuvõttes küllaltki okei. Lõpetuseks jõudsime Võisiku hooldekodusse, kus olid psüühhiliste puuetega inimesed ning see kogemus ei unune! Eriti jäi hingele kaks osakonda: kriminaalkarisutega meeste osakond, kus oli üle 40 mehe, kes lisaks kriminaalsele karistusele omasid vaimset häiret ning teiseks osakond, kus olid raskete puuetega inimesed. Esimes jutus mul ka väga meeldejääv intsident, nimel võttis üks mees mu käest kinni ning ütles:" Ma olen siin 14 aastat olnud, aita mind siit välja" ja siis lasi käest lahti, samuti oli nende keskkond seal küllaltki ebameeldiv, sest pikk koridor, kus nad seina ääres enamus seisid ja meid silmadega puurisid, oli väga kitsas ning maas oli roheline linoleum, täpselt nagu filmis "Roheline miil". Teises osakonnas, mida enne mainisin, olid inimesed, kes väga vähe sind mõistsid ning neid vaadates oli raske, sest nägid lihtsalt, kuidas nad vegeteerivad siin elus ning kui raske neil on, enamus neist ei suuda isegi ise riidesse panna, eriti jäi meelde üks 19 - aastane poiss, kes oli toas luku taga ning meil oli au teda korra näha - nimelt ta tahtiski, et ta luku taga oleks, sest ta ei salli inimesi peale selle ta silmad vaatasid sihitult ning ta kõndis ainult pea maas ning tal oli seljas kombekas, mida ei saa ise lahti, sest tal oli komme riided endalt ära rebida. Teised osakonnad olid veidi leebemad, kuigi ka seal oli neid, kes lihtsalt katsusid sind, et lihtsalt tunda inimese ligidust ja oli rõõmsaid pilke ja lehvitusi ja neid, kes tulid rääkima ja küsima, aga ka tõredaid pilke ja kurje nägusid. Üks mees jõudis mulle oma eluloo ära rääkida ja oma igapäevased tegevused, see oli üks tore mees... Kogu see reis pani mind mõtlema sellele, eriti viimane külastus, et neil inimestel on ikka nii raske, neil puudub elus eesmärk ning nad lihtsalt vegeteerivad päevast päeva ilma mingisuguste ootusteta, loomulikult on neil oma rõõmud, lausa igapäevased, aga nad saavad elult ikka paljupalju vähem kui meie. See omakorda pani mind mõtlema sellele, kui väga mul on vedanud ning kui tobedalt ma virisen vahel erinevate väikemurede pärast, kasvõi see, et pean breketeid kandma, et hambad korda saada, see on nii väike asi võrreldes sellega, et ma saan ülikoolis õppida, minna tööle ja ise elus hakkama saada, teha, mis ma ise tahan, samas kui nemad seal on kui vangistuses ja ainus pääsetee sealt on surm. Eriti esimeses ja viimases asutuses ollas oli pidevalt peas mõte - elu on ikka nii ebaõiglane! Aga mul on hea meel, et see reede mu elus oli, see avas silmad, näitas tegelikku elu ning haris tohutult, raske on kõike sõnadesse panna, mida ma nägin, aga kui aus olla, siis nõrgemad inimesed sealt ilma šokita ei naaseks! Igatahes siis selline kogemus mul nüüd lisaks. Olge ikka ägedad ning ma luban, et järgmine postitus tuleb õigepea!

P.S. Olge õnnelikud, et te olete need, kes te olete, aga proovige olla veel paremad, sest püüdlus täiuslikkuse poole ei tohi kunagi lõppeda ning kunagi pole hilja oma vigu tunnistada ja end parandada!

P.P.S. Tervitan eriliselt Janetit, Laurat, Marti, Fannyt ja Maid lõppenud nädalavahetuse pärast!