Olin just jõudnud koju - psühholoogia eksamilt - kui istusin diivanile, et korraks enne söögi tegemist ja puude tassimist hinge tõmmata. Samas ei suutnud ma mööda vaadata oma kitarrist ja võtsin ta viivuks kätte. Esimesed akordid, mida ma tõmbasin, meenutasid mulle üht lugu, mille ma kirjutasin mõned aastad tagasi ja akordide saatel meenusid ka sõnad enamjaolt. Lihtsalt huvitav, kuidas mõne aastatagune asi võib niivõrd ootamatult,aga samas nii spontaalselt läbi käe taas päevavalgele tulla. Igatahes need sõnad olid midagi taolist:
On õhtupimedus, kell 10 lööb,
aeg on lahkuda mul...
Lahkumine kurb, raske tõde see,
viimast korda annan suud
Ja siis ütlen, et homme jälle päev,
kell viis õhtul mind näed..
Toon sul roose ja oma südame,
see ka kõik, mis mul on
Tegelikult oli kaks salmi veel lisaks sellele esimesele, aga need nii täpselt ei meenunud,et suudaks kogu salmi üles kirjutada, aga õnneks peaksid need sõnad mul kuskil tallinnas olemas olema...
Huvitav, kuidas ma õppisin 8 aastat klaverit ja ma ei kirjutanud ühtegi lugu sellel instrumendil toona,aga kui ma olin kitarri mänginud kaks aastat, siis oli oma lugusid kuskil 6 kandis. Mõni pill lihtsalt sobib paremini ühele inimesele. Võib olla on asi lihtsalt selles, et kitarril olen lood teinud rohkem akordidepõhised, aga klaveril tahad ikkagi ju kogu meloodia üles kirjutada, mis on raskem...Kas siis seega ma lihtsalt hakkasin kitarri mängima, et leida kergem tee enda väljendamiseks...Päris huvitav - või siis mitte...Igatahes selline on see elu Tartus koos kitarriga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
see on see lugu, mis mulle täiega meeldib :) ja üldsegi, sa pole oma lugusid väga ammu mänginud! (vähemalt mitte minu kuuldes)
ReplyDelete