4 kuud

Väike ülevaade minu maikuu tegemistest Inglismaal:
1. 6. mail tähistasin 100 päeva täitumist siin, meeldiv tunne oli. 2. käisin mai keskel kohalikus juuksurisalongis, üks parimaid juuksurikogemusi ever, kogu aja sai mõnusalt juttu puhutud ning soeng tuli ka väga hea, minu meelest:) 3. 15. mail sai minu õde ristitud koos mitme hea sõbraga, tohutult hea meel selle üle ning samuti sai Fanny 19 aastaseks:) - vabandust, et nendel tähtsatel päevadel sinuga ei olnud. 4. Rõõmustasin 16. mail mõtteis koos Margiti ja Margusega esimese pulmaaastapäeva puhul:) 5.Vaatasime perega meistrite liiga finaali ning peab tunnistama, et Inter vääris täielikult võitu ning kõik, kes siiamaani virisevad, et Inter tappis jalgpalli poolfinaalis, siis Interi kaitseks ütlen, et enne kaitsesse istuma jäämist võideldi eduseis üldse sisse, mis Barca vastu on kõva näitaja ning ei saa süüdistada, et Cambiasso Messi lihtsalt kahes mängus järjest üle mängis ja talt mänguisu ära võttis ( Ei ole üldse Interi austaja). 6. Suured õnnitlused eriliselt Allanile täisealiseks saamise puhul 26. mail:) 7. 29. mail rõõmustasin sisimas Mare ja Helari üle, kes on nüüdsest ametlikult Hellenurmed - samal päeval vaatasime ka eurovisiooni, ning irooniline on see, et ka eelmisel aastal oli eurovisioon samal päeval, mil üks Soonikutest abielusadamasse randus...Eurovisiooni lemmik oli mul Belgia, lisaks meeldisid veel Aserbaijaan, Taani ja Prantsusmaa... 8. Töökohustused ja kõik muu on siin väga hästi täiedetud, perega läbisaamine on imeline ning tean juba ette, et lahkumine saab väga raske olema, eriti Sophiale, aga küll midagi välja mõtleb. Tegime paar päeva tagasi 100% maja suurpuhastuse, iga kapp, diivani tagune, nurk ja nii edasi - super tunne oli pärast ning maja on megailus - wow!!! 9. Maikuus külastasid meid j,a külastasime meie neid, Dorcase täditütart ja ta pere ( Diana ja Luke ning lapsed Jotham 3a ja Lydia 8kuune ning au pair Tannith hüüdnimega Bo 20a) - saan selle perega tohutult hästi läbi, mille tõestuseks ka see, et Jothamiga on väga raske sõbraks saada ja usaldust võita ning juba teise kohtumisega rääkis ta minuga vabalt ja andis patsu, isegi sugulastega ei saa ta nii hästi läbi:) - oled tohutult tänulik, et uued tutvused siin sain 10. Olen tohutult rohkem teadlik keenia kultuurist, elust ja kõigest muust ning oskan ka kohalikku keelt juba natukese:) samuti pean mainima, et keenia tee on parim tee maailmas, vähemalt, mida mina maitsnud olen.

Samuti olen saanud paar korda kergemalt juba palli mängida ja kõksida, ning kuigi jalad pole päris samad, mis 3a tagasi, siis paari nädala treeninguga peaks vormis olema, et suvel taas täie jõuga mängida ja loota, et vigastusperiood on nüüd minevik pikaks ajaks:)

Olen saanud veidi Diana perele ja enda perele anekdoote rääkida ning uskuge või mitte, ka keenia inimesed mõistavad nalju samamoodi ning väga lõbus aeg on olnud - vahepeal oli soojalaine, nagu teilgi, 7 päeva mille kuumim päev oli 30kraadi ning vihma ei sadanud 11 päeva järjest!

P.S. Kohalik kirik Southborough Lane Baptist Church sai uue noore pastori, kes on väga lahe ning uut energiat toov
P.P.S. Tervitan eriliselt enda peret, Merilit(Ole terve), Annikat(pea vastu), Allanit(olen su üle uhke), Liisi(Võta vabalt), Piiat(magamine on hea!), Marti(Opel:S), Laurat(õppimine pole peamine) ja Matut(ole tüma) jne:)
P.P.P.S. Aitäh kirjade eest ning still really miss you...

Võiksin jäädagi rääkima oma seilustest siin, sest väga palju põnevat on juhtunud, aga hoian neid jutte tagasitulekuks, et siis neid teiega jagada, kes huvi tunnevad.

Seniks aga,
See you later:)

Kolm kuud

Avastasin, et kui tahan lubadust pidada ning iga kuu korra kirjutada siia, siis täna on just viimane päev ja teie aja järgi lausa viimane hetk. Olen endiselt elus ning aprillikuu oli väga meeldiv mitmetel põhjustel, esiteks oli enamuse ajast üle 16 kraadi sooja ning juba 8. aprillil sai esimest korda päikest võetud ning aprillikuu kuumarekord oli laua 23 kraadi sooja; teiseks sai lastega väga palju põnevat tehtud ning väljas käidud - üleüldse lastega läbisaamine on imeline( eks ikka on pahandamisi ja muid probleeme, aga kui lastega neid ei oleks, oleks midagi valesti) ning pidevalt on tunne nagu oleks tegemist oma enda lastega. Eriliselt tundsin seda, kui 6-aastase Achiengi õpetasin ühel laupäeval jalgrattaga sõitma ning vaadates kuidas ta esimese srige ilma vigadeta läbis, tuli pisar peaaegu silma. Perepoeg Nyauchi oli aga 22 päeva Egiptusel sugulastel külas ning pärast tagasitulekut oleme ka temaga väga lähedasteks saanud ning tema on ainus, kellega siin majas mõnusat huumorit teeme( tüdrukutega ka, aga see rohkem lastehuumor).

Väiksed faktid, mis veel võiksid väärida mainimist: 1. Lastel oli 1-19 aprill koolivaheaeg Ülestõusmispühade puhul 2. Achiengil tuli täna üks hammas ära - pani padja alla, sest loodab raha vastu saada:) 3. Sophia elab endiselt tihtipeale oma maailmas, aga samas vahel on väga terav ja bossy noh, siis tuleb ta alati paika panna, sest kellelegi peres ei meeldi kui tal selline tuju on. 4. Ootan huviga juba maikuud, sest 6. mail saab 100 päeva siin täis ning tähistan seda juuksurisse minekuga:) 5. 15. mail ristib mu õde - Fanny - Dhelia - end Kalju baptisti kirikusse, kui kellelgi huvi seda sündmust vaatama minna. 6. Oleme jälginud lastega snooke'ri MM-i viimased poolteist nädalat põgusalt ning oleme juba finaaliootuses:) 7. Tunnen veidi kahju asjaolust, et ei saanud minna aprillikuus kahele ägedale üritusele - Öölaulupidu Tartus ja PP - mõlemad üritused olid eelmine aasta väga meeldivad! 8. Juba kaks kuud järjest on mu mobiiliarve täpselt 0.-:) 9. American Idolis on alles viimased 5 finalisti 10. Kui kedagi huvitab, siis viskasin kippelt paar pilti ka netti ülesse, et te ikka usuksite mind, et ma päriselt Inglismaal olen ja pole kolm kuud luisanud ja tegelikult Hawail peesitanud:) www.picasaweb.google.com/danner89 vihjeks album nimega "Inglismaa" kui keegi väga segaduses on...

P.S. Tänulik kõigile, kes minuga endiselt ühendust hoiavad mingil moel ning minu tegemistest huvituvad

P.P.S. Ma tean, et Sa loed mu blogi, ma vähemalt loodan, et loed ning tea, et ma tegelikult igatsen ikka väga väga väga

P.P.P.S. Rõõmuga kohustuslik perekonna tervitus ehk siis isa, ema, õde Fanny, vend, õde Sally ja kindlasti vanaema:)

P.P.P.P.S. Harri Saar on tagasi Eestis 8 kuuliselt rännakult, tervitused Harrile!

Olge nunnud ning kohtume juba ülejärgmisel kuul;)

Kaks kuud

Täna, 27. märtsil tähistan siis kahe kuu möödumist Inglismaale saabumisest. Lõpuks ometi on kevad käes ja saab nautida linnulaulu, rohelust, lillede õitsemist jne:) Siiski, päikest veel võtta ei saa, selleks peab veel kuu aega ootama siin... Midagi erilist ja suurejoonelist siin juhtunud pole. Lastega probleeme pole, meil on väga lõbus, vahel ka kurb ja jonnine - lapsed nagu ikka, aga üldjoontes kuulavad väga väga hästi sõna ja kui on mänguaeg, siis on mänguaeg, aga kui on tõsine aeg, siis oskavad ka vaikselt olla. Achieng, kes on 6-aastane, oskab juba soravalt lugeda ja kuni 30ni arvutada, temaga õpime iga päev:) Sophia, kes on 4-aastane, temaga õpime vaikselt tähestikku ja kõiki tähti hääldama ja kirjutama - keegi ei käsi mul seda teha, teen seda lihtsalt lapse heaolu pärast - samas elab Sophia pidevalt oma maailmas ning kui eelnevalt ma vahel arvasin, et Fanny on uimane või hajevil, siis Fanny on tema kõrval Ferrari arvestades et Sophia on Ford Fiesta...Nyauchi, ainuke meespere liige koos minuga siin majas, on kohati väga väga asjalik, kuid vahel kammib ka ära ja kiusab õdesid, vanema venna värk, aga siiski peame kokku hoidma, et vastu panna kolme naise võimule siin majas:D nali...Samuti tasub mainida, et käin iga pühapäev kohalikus kirikus, kui rohkem huvi, siis www.slbc.org.uk . Inimesed on väga sõbralikud, noored käivad rohkem õhtusel teenistusel, kuhu ma veel jõudnud pole, kuna aeg pole väga sobiv, aga proovin millalgi jõuda, sellele vaatamata on ka hommikused teenistused väga toredad olnud ja veidi vabamad kui kaljus või kolgatal või salemis, paljud inimesed on tulnud reekima minuga ning nüüdseks teatakse ka mu nime ja nii, pakuti isegi noortebändi tegemise võimalust, jagati telefoni numbreid, kutsuti kodugruppi ning öeldi, et kui end kindlamalt tunnen, võin ka pulti asutuda:D nii et väga hästi on mind vastu võetud. Koguduses käib kohal kuskil 100 inimest hommikul, eks õhtul siis ka ning praegu pastor puudub ning iga kord on külalisjutlustaja:) Ülistusosa on ka vabam kui Kaljus ning veidi ameerikalik isegi - samuti on mitmeid tuttavaid laule olnud! American Idolis on alles 10 lauljat:) Top Gear käib iga päev 3-4 kanalil:D My Wife and Kids ning Simpsons on sarjad, mida vaatame lastega iga päev! Tervis peab enam-vähem treeningutele hästi vastu. Keeleliselt tulen suht hästi kõigega juba toime, kuna on ka asjaajamist palju koduväliselt(koolid lastel, kirik, telefonikõned jne). Aga kokkuvõttes naudin siinset aega täiega ning kuna kevad käes, siis tõeliselt parim osa ehk kolm kuud on veel ees:)

Eks iga päev juhtu midagi põnevat ja nii, aga mis sellest siin ikka pajatada, kellel ei juhtuks. Pilte pole endiselt jõudnud teha, kuna ootan tõelise kevade saabumist:)

P.S. Tervitan eriliselt oma peret ja õnnitlen veel kord Patricut, kes sai 11 aastaseks - noored tüdrukud, hoidke alt, mu vend on tõeline südametemurdja ja mitte sihilikult!
P.P.S. Tänan eriliselt Iirist, Tarvot ja Helenit, kes mind postisaadetistega üllatasid - te ei kujuta ette, kui palju erilisemad need päevad olid:)
P.P.P.S. Vasakpoolne liiklus on sut sisse harjunud juba ning ei tea, kas tagasi tulles saangi load tehtud:D:):)
P.P.P.P.S. Siili kosjakontor tegutseb endiselt, lihtsalt kaugjuhtimise teel, nii et ärge muretsege, saate kõik rõõmsalt paari pandud...

Olge nunnud edasi, kes vaevuvad mu blogi lugema:)

American Idol

Tere! Peab mainima, et 30 päeva Inglismaal on möödunud üpriski kiirelt ja usun, et järgnevad 4 kuud lähevad samuti väledalt. Tooksin välja mõned faktid/seigad/mõtted/märksõnad, mis 30 päeva jooksul juhtunud ning mis praegu ka meenuvad. Vabandan kohe ette ära, et ühtegi pilti pole jõudnud arvutisse tõmmata - 4 kuud aega sellega veel tegelda:D
1. Vihm - viimastel nädalatel on sadanud palju vihma, aga õnneks on siinne vihm üldjuhul light, mitte heavy rain. 2. Kõigi kohustuste ja muude asjadega tulen suurepäraselt toime ning kui kunagi peaks tulema soov pere luua, siis selle ülevalhoidmisega ei tohiks probleeme tulla:) 3. Tunnen tohutult puudust leivast, hapukoorest, kohukestest, pudingust, juustust ja heast eesti shokolaadist. 4. Kevad on siin põhimõtteliselt juba käes ja jopet eriti enam kandma ei pea - varsti saab hakata päikest võtma - NOT! 5. Tänu uue boileri ostmisele ja torude vahetamisele olime perega kütteta ja sooja veeta 11 päeva järjest - mis ei tapa, teeb tugevamaks - tegi! 6. Vaatasime netist lastega Kiku hõbedasõitu - lapsed polnud kunagi varem suusatamist näinud ja kui vahel mõni briti kanal on näidanud olümpiamänge, siis iga uue ala puhul olen pidanud lastele selgitama, millega on tegemist:) - Seega, olen veidi saanud olümpiat jälgida:) 7. Olin unustanud, kuidas on ärgata iga tööpäev kl 7.00 hommikul - alati väga mõnus ei ole;) 8. Loodus on siin väga ilus, kui õigetesse kohtadesse jalutada, muidu üldjoontes on kõik väga britilik - kui ilmad veel soojemaks lähevad ja päike paistab, loodan mõnel nädalavahetusel väikest photoshooti teha... 9. Tunnen meeletult puudust oma kitarrist ja klaverist, vägavägaväga, loodan peagi Bromleysse jalutada( 40 minutit Pettswoodist, kus ma elan, jalgsi) ja leida kitarripoe, kus saaks üle 31 päeva(praeguse seisuga) taas kitarri mängida! - Bromley kaubanduskeskus on suurem kui Ülemiste keskus ja see on väikelinn siin;) 10. Peamine saade, mis Inglismaal kõneainet pakub, on AMERICAN IDOL - ka meie vaatame seda ning praeguseks on alles 10 parimat poissi ja 10 tüdrukut - väga väga põnev, omad lemmikud juba välja kujunenud! Põhiasi on :" Simon says;)" - kes teab, see mõistab;) ( Mihkel Raud on tema kõrval soft. Iga tööpäev vaatame kell 18:00 ka Simpsoneid ja lisaks on paar kanalit, kus võib pidevalt näha sarjasid nagu Friends, Gilmore Girls, One Tree Hill, 8 Simple Rules jnejne...

Kui keegi väga väga kirjutada/joonistada mulle tahab, siis mu aadress on:

Whitebeam Avenue 22
Bromley
Kent
BR2 8DL

P.S. Tervitan eriliselt oma peret ja sõpru, kes mind oma sõbraks peavad ja minust huvituvad
P.P.S. Aitäh Tiinale ja Mariile, kes ikka meelde tuletasid, et võiks midagi blogisse kirjutada:)
P.P.P.S Daniel Powter "Bad day" ja kustutatud testimonialid - kes mõistab, see mõistab!

Väljakutse - Inglismaa

Tere!
Pole tõesti ammu kirjutanud siia ning kuna mitmed inimesed on vihjanud mulle kahel viimasel päeval, et oleks aeg, siis mõtlesin, et tühja kah:)
Alustaksin sellest, et mu sess on edukalt lõppenud( ühe aine hinne veel teadmata) ning arvestades seda, kui vähe ma koolis käisin ning et mul oli 4 eksamit järjest iga päev, siis võib oma tulemustega eriti eriti eriti eriti võimsalt rahule jääda:) Aga mitte sessist ei taha ma rääkida:)
Nimelt, juba mitmendat päeva elan mina Inglismaal Londoni lähistel( rongiga 30minutit). Lähim suurem keskus on Bromley. Mu aadress on Whitebeam Avenue 22 Bromley, juhuks, kui keegi tahab mulle midagi kirjutada või joonistada:) Põhjus, miks ma siin olen, on see, et mul oli vaja Eestist ruttu eemale saada, et midagi uut kogeda ja väljuda rutiinist ning panna ennast proovile, seetõttu ma vastasin oma sõbra kutsele ning olen nüüd ühes peres nö lapsehoidja/housekeeper. Siin on 42 aastane ema Dorcas, 14-aastane poeg Nauchi, 6-aastane tütar Achieng ja 4-aastane tütar Sophia. Nad on juurtelt Keeniast pärit, aga elavad viimased 10 aastat juba Inglismaal.
Minu ülesandeks on hommikul ärgata kell 7, teha lastele toit soojaks mikros( saepuru moodi nelinurkne ei teagi mis asi ja valad sooja piima peale ja on nagu puder, aga maitseb 100 korda paremini - peaks eestisse sisse tootma seda hakkama!), siis äratan lapsed, sööme, paneme riidesse, pesema hambad ja kooli:) Kella 9st 12-ni olen vaba kodus, siis esimesele lapsele järgi, temaga chill kella poole neljani, siis teisele lapsele järgi , siis söök, pesemine ja siis ongi ema kodus ja olen vaba...Samuti on mu nädalavahetused täiesti vabad, aga arvan, et raha kogumise eesmärgil Londoni enne juunit kordagi ei sõida ja chillin siin või Bromleys:)
Loomulikult on algus väga raske, ei hakka teile valetama ning keele barjäär on päris suur ja nii, ma saan enamuse öeldud, mis ma tahan ja saan enamusest teiste pointist ka aru, aga ikka nii palju sõnu, mida kuuled valesti või mida ei tea, aga see alguse asi ja usun, et juba kuuga on hoopis teine pilt:)

Ma arvan, et ma praegu rohkem ei kirjuta, sest muidu läheb asi veidi liiga detailseks:) Aga luban, et hakkan nüüd tihedamini kirjutama ja teiega infot jagama, mis ma siin teen ja kuidas läheb ning kindlasti julgen ka probleemidest rääkida, mis siin on( 6-aastane on küllaltki aktiivne ja kohati nagu noor pubekas, aga saab hakkama)...

Ma tõesti tõesti tohutult juba igatsen teid, sõbrad - aga ma tean, et iga eemalolek vaid tugevdab tõelist sõprust!

P.S. Tahan tõeliselt tänada Tiinat, Carinat, Maid, Janetit ja Annikat, et nad mind saatma tulid ja selle äramineku nii rõõmsameelseks tegid:)
P.P.S. Viimast päevade eest nii Eestis kui ka Inglismaal tahaksin eriliselt tänada Janetit, Annikat, Iirist, Carinat, Tiinat, Allanit ja Fannyt! Ka kõiki teisi, aga nendega olin ma enim koos:)
P.P.P.S Juhul kui keegi mu pereliikmetest Soomes loeb seda, siis teadke, et mul on maailma parim pere ja ei jõua ära oodata, mil ma teid taas Juulis näen:)

Eestimaa uhkus

Olin üksi oma Tartu kodus ning panin teleka käima ning sealt hakkas just tv3-st Eestimaa uhkus. Vaatasin suure huviga ning palju kordi tuli pisar silma, kui jutustati 10 parimat heategu, mis aasta jooksul tehtud. Loomulikult on neid lugusid paljupalju kordi rohkem ja iga päev selles julmas maailmas on ka palju heategusid. Seda vaadates tundsin, et pean ka ühe heateo sellest aastast siia kirjutama, mille tegime koos Mai ja Tiinaga.
Teatavasti toimus kevade lõpul Lootuse festival Saku suurhallis. Ei mäleta, mis päeva oma see oli, vist kolmas päev, kui pärast ürituse lõppu otsustasime Mai ja Tiinaga minna seal lähedal asuvasse poodi, et veidi näksi osta. Olles juba väga lähedal, kuulsime lapse nuttu, kuid kohe ei näinud, mis toimub. Arvasin, et laps kukkunud ja ei midagi erilist. Kuid siis avanes meile kolmele ehmatav pilt, laps, kelle nägu oli üleni verine, ema, kes oli šokis ja ei osanud midagi teha ja ütles ainult:"Aidake, aidake!" ja siis teine laps, kes kõike hämmingus pealt vaatas. Kui pilt ka reaalselt ajju kohale jõudis, hakkasime tegutsema ning palusin ruttu Mail ja Tiinal salvrätikuid otsida, sest mul endal polnud. Õnneks oli neil kohe anda ning üritasin verejooksu peatada, aga kuna kogu nägu oli verd täis ja seda tuli muudkui juurde, siis ei saanud aru, kus haav on, alguses kontrollisin silmi, sest kartsin halvimat. Õnneks olid silmad terved ja varsti leidsin haava ülesse, nina ülemises osas oli selline mõnus haav. Tiina ja Mai muudkui otsisid mööduvatelt inimestelt salvrätikuid juurde. Õnneks saime peagi verejooksu pidama ja samuti ka laps rahunes koos emaga. Meie juurde oli jõudnud ja Marika Nigulis, kes toredalt aitas last lohutada ning temaga rääkida, et ta magama ei jääks. Samuti oli Tiina eriti tublilt ja kiirelt jõudnud ka kiirabisse helistada ja peagi oli abi kohal - mitte väga kiirelt, aga siiski piisavalt. Seejärel andsime lapse ja ema professionaalide hoolde ja teise lapse või oli neid isegi kaks, viisime tema isa juurde Saku Suurhalli juurde, kes oli seal turvamees või abiline. Ema andis oma mehe numbri, et ta üles leiaksime. Mul on siiani see number alles ja olen mitu korda tahtnud helistada ja küsida, et kuidas poeg elab, aga pole söendanud, et mis ma ikka hakkan tülitama. Igatahes selline ülevaatlik lugu, mis ei pruugi väga täpne olla, sest kõik toimus kiirelt ja ei jäänud meelde. Mäletan, et koju sõites olid käed ikka veel verised ja mitmed inimesed vaatasid mind väga imelikult. Aga see ei seganud ning kodus magama minnes oli mul hea meel, et just pärast Lootuse Festivali pandi kolm sotsiaalteaduste tudengit proovile, kas nad tõesti oma eriala väärt on:) Ka see ei saa olla juhus.

p.s. lõpuks ometi saab jõulupuhkusele, aga samas pole see väga lohutav, sest sess pärast seda tuleb sekord ikka väga väga väga raske:(
p.p.s. Kirjutan järgmine blogi pikemalt, milline muutus on minu elus toimumas jaanuari lõpust.
p.p.p.s. Aitäh megalahedate ööde ja aegade eest, kallid tartu sõbrad, ei pea teid nimeliselt nimetama:) Hakkan teid igatsema:)

Anekdoot: Kuldkiharake saabub kolme karu majja. Ta sööb kõige suuremast kausist, joob keskmisest klaasist ja läheb kõige väiksemasse voodisse magama. Õhtul hilja tulevad kolm karu koju. Karuisa karjub:"Kes on söönud minu kausist?" Karuema kisendab:"Kes on joonud minu klaasist?" Karupoeg vaatab voodisse ja ütleb:" Mis siin ikka vaielda, tuled kustu ja magama!":)

Kohe saabub lumi!

Tõestamaks, et mul endiselt on breketid suus:)

On 9. detsember ning kuna ma lubasin iga kuu kirjutada midagi ning viimati tegin seda 10. november, siis jah, ma nüüd täidan ilusti kohust. Tegelikult kirjutan hea meelega sellest, mis minu elus juhtunud on. 1. Olin pea et kolm nädalat haige ning esimesed 4 päeva oli ikka väga õudne, mõtlesin, et nüüd see seagripp mind võtab, aga õnneks sain ilusti terveks, pärast seda(mitte minu pärast) jäi haigeks ükshaaval terve mu perekond ja Annika, aga teie rõõmuks võin öelda, et ka nemad said ilusti terveks, tegelikult Sally ja ema on veel tervenemas. 2. Koolis on nii kiire ning olen viimase kahe nädalaga üle 30 lk esseesid ja koolitöid kirjutanud, millest osad on ikka väga keerukad olnud ning eksamid ja uurimustööde analüüsid veel kõik ees pluss veel kolm ettekannet:S igav ei hakka:D 3. Täiesti lõpp kui palju chilli jõuab veel kooli kõrvalt teha:D Peab tunnistama, et viimaste nädalate jooksul juba 3 magamata ööd, millest vähemalt kaks on mitte õppimise pärast ja pidevalt saab magama alles kella 4 paiku. Selles tuleb tänada kindlasti Marti, Merilit ja mingil määral ka Matut(kes tegelikult alati vajub esimesena ära:D),Kadyt ning ka üks öö Janetit, kes otsustas terve öö üleval olla. 4. Täiega ootan lume tulekut ning peab mainima, et on oodata 18 külmakraadi, mis iseenesest tähendab seda, et tuleb lumi - juhuuu - miks nii õnnelik? sest kursusekaaslastega juba ammu oleme oodanud, et saaks koos mäele liugu laskma minna, arvatavasti Kassiorgu! 5. Ootan väga ka jõuluvaheaega, et perega aega veeta ning igasugu põnevaid tegemisi teha:) 6. Jõululaulud on viimastel päevadel minu kõrvus helisenud! 7. Mis kõige tähtsam aga - EESTI ON VABA - meil on oma riik, mis siis, et vahel raskustes, aga oma ning tunduvalt parem kui Venemaa või Läti!:D

p.s. Sõber võtab sinuga ühendust, tuttavaga on kontakteerumine ainult ühepoolne! - viimasel ajal tunnen, kuidas paljud inimesed suhtlevad sinuga ainult siis, kui sa ise nendega ühendust võtad või kui sul sünnipäev on, ülejäänud ajal sind ei eksisteeri nende jaoks!

p.p.s. Lõhnaküünlad on ikka ülekõige!

Traditsiooniline anekdoot: Juku tuleb üleni porisena, silm sinine, koju. Ema ehmatab ja küsib:" Juku, mis juhtus?" Juku vastab:" Sõin soppa!" Ema seepeale:"Miks sa soppa sõid?" Juku vastab:"Tahtsin"..."Okei," vastab ema" Aga miks sul silm sinine on?". Juku:"No algul ei tahtnud":)